Mida teha, kui sa pole oma senise tööga sugugi rahul, aga ei tea, mida asemele valida? Kuidas leida amet, mis paneks hõiskama: “Mul on maailma kõige lahedam töö!”?
Kunagi keskkooli viimasel aastal hakkas meie klassijuhataja iga natukese aja tagant klassis ringi laskma A4 pabereid. Pidime sinna kirjutama oma nime, teiseks eriala, mida kavatseme ülikoolis õppida, ning kolmandaks, kelleka tahame saada. Alguses täitis klass pabereid suure õhinaga, aga kui sama kordus nädalast nädalasse, muutus asi veidi tüütuks. Meie pinginaabriga hakkasime ajaviiteks leiutama ameteid, mis võisid vabalt ka üldse mitte olemas olla. Mäletan õpetaja nördimust, kui ta meie vastuseid uurides teada sai, et üks meist soovib hakata rongide tõkkepuu tõstjaks ja teine funktsionaalse eskalaatorisõidu operaatoriks.
Hoolimata noorte inimeste väikesest mässumeelsusest oli toonane mitmeid kuid kestnud arupärimine täiesti omal kohal. On ju parim viis mingile järeldusele jõuda sel teemal mõtiskledes, asju välja öeldes ja läbi kirjutades.
Mõned meie klassist läksidki õppima seda, mida koolis kirja panid, teised õppisid üht ala, aga töötasid teisel ning unistavad nüüd hoopis kolmandast. Tänapäeval, kui ümber-, täiendus- ja mis tahes muu õpe on igapäevane nähtus ning iga natukese aja tagant võib ametit vahetada, ei mängi keskkoolis mõeldu ega lapsepõlves unistatu enam suurt rolli.
KOGEMATA KOHVIKUPIDAJAKS
Üks, kelle kulgemine oma kutsumust jahtides tundub otsekui nunnu lõpuga muinasjutt, on Tallinna Uue Maailma linnajaos kohvikut Kohalik pidav Mariann Näär. Temagi polnud keskkooli lõpuks karjääri osas veel mingile äratundmisele jõudnud. Mariann otsustas õppida majandust, turvaliselt laia eriala, mis tuleb kasuks paljudes valdkondades. Õpingute järel siirdus vastne spetsialist tööle Töötukassasse. “Mitte et sealne töö poleks meeldinud – oli huvitav ja parajalt pingeline,” sõnab äsja emaks saanud noor naine. “Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et teen seda tööd elu lõpuni. See ametikoht aitas aga mõtteid setitada ja aru saada, mis mind ikkagi kõige enam huvitab.”
Ühel hetkel, kui neiu oma samas ettevõttes töötavale elukaaslasele järjekordselt kurtis, et tahaks mingit muud tööd, uuris too, et mida Mariannile siis teha meeldiks. Esimesena vupsas pähe kohvikuidee. “Ei teagi, kust see mõte tekkis. Hiljem olen mõelnud, et võib-olla mõjutas alateadlikult lapsepõlv – mu isa tegutses toitlustuses ja väiksena mängisime kodus alailma kohvikut.”
Mõeldud, tehtud. Kogemusi selles valdkonnas polnud küll kummalgi paarilisel, aga samas puudusid ka kartused. “Arvasime, et pole hullu, kui ideest ka midagi välja ei tule – küll siis proovime midagi muud. Ebamäärane ettekujutus sellest, milline kohvik võiks välja näha, tekkis alles siis, kui olime kuulutuse peale asukoha leidnud,” pajatab Mariann. “Maja oli üpris kehvas seisukorras, ent meile tunduski põnev, et seda peab taastama ja et kohvik on ümbruskonnas ainuke omalaadne. Mitte et ostame lihtsalt mingi pankrotipesa ja laseme siis uue nimega edasi.” Nüüdseks on kohvik kollases puumajas tegutsenud poolteist aastat.
Kui paberil näeb asi ühtmoodi välja, siis tegelikus elus ei lähe algsed plaanid kunagi täide, teab Mariann. Tuleb kohaneda ja kohandada. Samas rõhutab ta, et nende projekti toetasid nõu ja jõuga nii sõbrad kui ka perekond. “Kuigi tulime elukaaslasega mõlemad töölt ära ja meil oli terve suvi aega, et hoogu võtta ja planeerida, siis vaid kahekesi ajades seda kohvikut ei oleks.”
Kohalik, mille kireva klientuuri seas on nii samas hoones varem pesitsenud asumiseltsi liikmeid kui ka ärimehi, meelitab muheda õhkkonnaga. Tundub, et mitte ainult positiivne suhtumine ja pealehakkamine pole pool võitu – teinekord saab võiduks lugeda sedagi, kui inimene on endale teadvustanud, et soovib miadgi teistsugust. Milline vedamine Kohaliku fännide jaoks, et Mariann ühel päeval paar aastat tagasi julges olla oma tööga rahulolematu!
NUMBRID JA LAMBAD
Oma söögikohast on mõtteid mõlgutanud ka Saaremaa tüdruk Annika Väli, kelle praegune leib tuleb sootuks mujalt, kui ta kunagi ülikooli sisseastumiskatseid tehes arvas. Teismelise Annika trots põhikooli õpetajate vastu oli nii suur, et kodugümnaasiumi asemel läks ta õppima kutsekooli, kust sai sekretäri-raamatupidaja kutse. Tagantjärele hinnates oli see õige otsus. Kutsekool andis palju oskusi, mida sai kohe ellu rakendada. “Oskus kodu nutikalt korras hoida on kõigile praktiline vajadus. 16aastane ei saa muidugi aru, miks ta peab lisaalana puhastust-koristust õppima, kui erialaks on sekretär-raamatupidaja,” muigab Annika.
Ametikooli viimasel aastal käis Annika juba Tehnikaülikooli ettevalmistuskursustel, sest soov ülikooli astuda oli varakult selge. Päris kindel polnud ta aga eriala valikus. Viimasel hetkel tuli juura asemele hoopis psühholoogia eriala Akadeemias Nord: “Ilmselt uskusin tol ajal, et mul on isikuomadused, mille abil teisi inimesi kuulata ja suunata.”
Kuna tragi tütarlaps oli juba ametikooli ajal raamatupidajana töötanud, jätkas ta sellega ka pärast kõrgkooli lõpetamist. “Et ma psühholoogina töötada ei taha, sain aru ülikoolipraktikate ajal. Aastase mõttepausi järel otsustasin, et kui ma juba pea kümme aastat olen numbrimaailmas toimetanud, on aeg selgitada, kas on veel midagi, mida ma sellel alal ei tea. Seadsin sammud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda ega pidanud pettuma.”
Magistriõpingutelt leidis ta sõbranna, kellega kahasse oli vaja teha rühmatööna äriplaan. Kuna Annikal oli töö juures kiire periood, treis Hiiumaa lambakasvatuse teemalise kodutöö sisulise poole valmis sõbranna. Annika roll oli läbi lugeda ja hinnang anda. Sõbranna oli aga suutnud äriplaani nii huvitavalt kirja panna, et teema jäi Annikat painama terveks talveks, kuni ta arendas ideed edasi ning jõudis välja omakasvatatud lammaste nahast toodete tegemise ja villase lõngani.
“Algul olin täielik utopist, finantsinimene, kes oskas korrutada, jagada, liita ja lahutada, aga ei teanud mõhkugi tegelikult lambapidamisest. Aga kõhklusi ei olnud sellegipoolest. Sain kokku kogenud lambakasvatajaga, kes püüdis mu silmi avada ja selgeks teha, et sellel asjal ei ole Eesti oludes mõtet. Kas ma uskusin? Ei! Mõtlesin tookord, et mina õpin teiste vigadest, ja ajasin oma jonni edasi.”
Numbritega sina peal linnapreili Annika on nüüd vähemalt poole ajast hoopis kummikutes mööda heinamaid asjatav talunaine, kes igal võimalikul juhul kiidab oma lemmikuid – lokilisi Gotlandi saare lambaid, kes on aretatud just karusnahalammasteks.
“Seitsme aastaga oleme üles ehitanud talu, kus valmistatakse oma lammaste villast ja nahast käsitööd. Lihast teeme tooteid ja just äsja avasime siinsamas Kandle küla mõisahoones ka oma mahelambaliha restorani. Sellest hullust ideest on saanud elustiil, mida ei vahetaks millegi muu vastu.”
Küsimuse peale, mida ta soovitaks noorele neiule, kes gümnaasiumi lõpetab või muidu uusi väljakutseid otsib, põrutab saare naine: “Elada nii, et vanaduses ei oleks midagi kahetseda. Kui ei tea, mida tahad, siis tuleb proovida siit ja sealt, vaadata maailmas ringi. Mitte ajada taga suurt sissetulekut, vaid teha seda, mis südamelähedane, ning kõike ikka naudinguga.”
HOBI NAGU TÖÖ
Loomadega askeldamine on igapäevane asi ka Kristiine Adamsonile, kes pärast keskkooli läks meditsiini õppima. Inimestega töötab ta praegugi paar päeva nädalas hambaravikabinetis. Aga lisandunud on loomad. Nimelt võttis ta endale aastaid tagasi pooljuhuslikult ühe eriskummalise väljanägemisega tõukassipoja, armus sellesse tõusse, võttis teisegi kiisu, seejärel kolmanda ning siis tuli juba idee oma kasvandus asutada. “Olen lapsena vanaema juures maal loomade seas kasvanud. Seepärast on mul ka alati vastavalt võimalustele loomad olnud. Peamiselt koerad, vahepeal ka hobused. Alati on olnud ka mõni kass, kes kõnnib omapead.”
Kristiine väidab, et tegeleb kassiaretusega kindlasti ka pensionieas. “Magusamat ja pehmemat hobi annab otsida. Ja tavaliselt siis, kui otsid, ei leia. Kõige parem on, kui miski hea sind ise üles leiab. Minu on leidnud loomad ja ma olen neile selle eest tänulik.”
Küsimuse peale, miks ta end jäägitult aretusele ei pühenda ja põhitööd ei jäta, vastab Kristiine, et põhjus on väga proosaline:” Eestis ainult kassipoegade aretamise ära ei ela. Vähemalt siis mitte, kui teed kõik vajalikud analüüsid, annad parimat võimalikku toitu ning pühendad igale kassile ja kassipojale aega, nagu oleks see su oma laps.”
Kristiine tegeleb aretuse kõrvalt iga päev ka teavitustööga, selgitab inimestele, mis on mis. “Kui õnnestub, siis risti ette ei löö – võib-olla tõesti tulevikus pühendun vaid kassidele.”
Pärimise peale, mida inimene valesti teeb, kui oma tööga rahul pole, on vastus kiire tulema: ” Inimene ei mõtle, mida ta tahab. Inimene mõtleb, mida ta peaks tegema hakkama, et tal hiljem oleks fun. Tegelikult käib asi ju teistpidi: tee seda, mis on fun, ja saad teada, mida sa tegema pead.”
Kõik kolm naist on ühel meelel, et oma tee leidmine on puhtalt proovimises kinni. “Asju, mida teha võiks, on palju. Ei ole ju nii, et on vaid üks kindel asi, mis sulle sobib,” tõdeb Kohaliku perenaine Mariann.
Ka Kristiine arvates on oma tee leidmine lihtsamast lihtsam: “Tee seda, mis meeldib, siis sa ei väsi. Siis saad energiat omaenda tegemistest. Meeletu tahtmine toidab õnnestumisi ja vastupidi.” Naine, kelle puhul tundub, et tal on iga oma kasvanduse looma paitamiseks eraldi käsi, lisab täpsustuseks: “Ja kui inimene tõesti ei tea, mida teha tahab, siis tuleb võtta joogatunde. See aitab alati.”
Et leida oma unistuste töö, peab oskama unistada, selleks aga pead tundma iseennast. Püüa vastata tähtsatele küsimustele.
- Milles ma andekas olen?
- Mida ma tõesti hästi teen?
- Mida ma teen paremini kui enamik neist, keda ma tean?
- Mida mulle kooliajal pärast tunde teha meeldis?
- Helista oma vanematele ja küsi nende käest.
- Helista lapsepõlvesõpradele ja uuri ka nendelt, kuidas nemad sind näevad.
- Kuula saadud komplimente või etteheiteid tähelepanelikult. Võid avastada enda nii mõnegi tugeva külje.
Vt ka Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”
Kommenteerib Tiina Saar, karjäärinõustaja
Põhjusi, mis valitud eriala meid ühel hetkel enam ei köida, on mitmeid. Noorena karjäärivalikuid tehes on meie teadmised iseendast ja võimalustest lihtsalt ebapiisavad. Tabavalt on eluaastaid vahemikus 18–30 hakatud nimetama Odysseuse-aastateks ehk eneseotsingu ajaks. Teiseks arenevad muutuvas maailmas ka erialad ja valdkonnad, uusi ametikohti tekib pidevalt juurde. Me võime ametite vastu, mille olemasolust põhikooli lõpus ei teadnudki, hakata huvi tundma 30ndates või 50ndates. Kolmas põhjus on aktiivse eluea pikenemine. Inimesed on kauem tööturul. Nii juhtubki, et ühe eluea sisse võib mahtuda ära neli karjääri.
Kriitilisemalt vaadates on põhjus ka ebapiisavas karjäärinõustamises. Koolides peaks olema õppeaine, mis aitab end analüüsida, tööturu teemaga kursis olla ja karjääri planeerimist harjutada. Need naised on õnnelikud, et on saanud valida töö elu päikselisemalt poolelt. Paljusid eestlasi kummitab kahjuks teadmine, et leib on vaja lauale teenida ja töö ei peagi olema meeldiv.
Olen oma karjäärinõustaja töös avastanud tööõnnevalemi ja pean nentima, et enamik Eesti ettevõtteid sellele ei vasta. Ehk 5–10% hoolib sellest, et nende töö muudaks maailma paremaks, et nende tegevusest ei jääks jälg ja et inimesed nende juures saaksid olla just sellised, nagu nad on. Samal ajal kinnitavad tööpsühholoogid kui ühest suust, et elame piirideta karjääri ajastul, kus inimesed ei otsi enam tööd, kuhu sobida, vaid tööd, mis sobiks nende ellu. Nad tahavad, et lisaks sissetulekule oleks tööl ka tähendus ja see toetaks nende elustiili.
Artikkel ilmus esmakordselt Anne ja Stiili 2014. aasta septembrinumbris.
Autor: Caroliina Rand, Anne&Stiil
Foto: Shutterstock